Lehekülg:Külmale maale.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 48 —

„Warsti hakkab keema! Ema, kas sul siis jahu on?“

„On küll põlle täis. Wirgu Anni tõi ju eila õhtu salaja.“

Mikk on wahe-ajal särgi wäel — muid riideid waja koolis-käimiseks hoida — wälja jooksnud waatama, kas Jaan weel ei tule, ja Mann pistab talle niisama kerges riides järele. Nad on juba mitmendat korda wenna tulekut käinud waatamas, nad ootawad teda nii wäga, neil kipitseb sala lootus südames, et ta midagi toob. Tihti on see lootus neid petnud, aga wahel ka ikka täide läinud, sest Jaan on hää wend, ta ei unusta nii kergesti oma Mikku ja Mannikest, ta toob ikka, kui ta tuua wõib.

Nad jääwad tükiks ajaks wälja. Mikk on üle hange aia otsa roninud ja püüab läbi pimeduse pikka tänawat üle waadata; Mann jookseb lõdisedes, jalad punased kui anel, wärawast wälja ja kuulatab kikikõrwul, kas lume kriunumist kusgilt kuulda ei ole.