— 51 —
jänu kannatades, unerahust ilma jäädes. Ja kuda heitles ta Jumalaga palwes tema elu pärast, ja kuda tänas ta, kambrikese sauest põrandal põlwitades ja käsi ringutades, tema päästmise eest! —
Wäljaotsa ema keedab parajasti rukkijahu-körti, kui poeg tuppa astub. Üks käsi siputab jahu patta, teine liigutab mända kas tükid taga. Mann näitab emale tuld. Tal on tillukene, klaasita plekist lamp käes, mis kui tondisilm weidi piilub, aga selle eest tublisti suitseb. See lambikene on walgustuseks terwele majale. Tema tahmane toss täidab ühes ahju kibeda, paksu suitsuga tihedal, peaaegu põlwini ulatuwal pilwel sauna, nii et Jaan ja ema kumargil käiwad, olgu küll, et nende alati haiglased silmad ja rögisewad rinnad selle kihwti-õhuga juba ammugi on harjunud. Küll weniwad uksest ja aknast paksud, taewa poole nilpawad suitsukeeled wälja, urtsiku seinasid ja õle-katust süsimusta, pigise tahmaga tõrwates, aga laest põrandani ulataw pilwerünk ei kahane ega lahku sauna seest enne, kui ahi
