— 52 —
ja koldetuli ja lamp juba kustunud. Ja kui urtsiku elanikud hommiku magamast tõusewad, siis mustawad nende ninasõõrmed kui korstnad, ja mis nad köhides sülgawad, on must kui tint. Nende juukstest ja riietest ei lahku ialgi suitsu- ja tahmahais, nende silmade ümbert ei kao weripunane äär. Laste näod on üleni räpased, sest kibe suits pigistab nende silmadest waluwett, ja kätega silmi õõrudes, määriwad nad oma põsed niiske tahmaga kriimuks. Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ja rahwateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: „Eesti rahwas on ropp ja räpane rahwas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsu-urtsikutes loomadega koos!…“ Oh, Teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsu-urtsikutes loomadega koos elawad? ja kas nad tõesti paremates, puhtamates majades elada ei tahaks? —
