— 54 —
„Paar põlletäit weel.“
„Seda ütlesid mulle minewal nädalil juba.“
Kai kitsikuses. „Kuda nii? kuda nii? Waata, põlletäied on mitmesuurused, ja — kui palju meie siis just sööme: ma hoian ju ka ja — —“
„Kuule, kuule,“ hoiatab Jaan, „see asi ei ole mulle meelt mööda. Kas sul ehk jälle häid külalisi on käinud — sa tead, mis ma mõtlen?“
„Ei, tõesti mitte, — ole üsna rahul.“
„Ema, ole mõistlik inimene, ära tee mulle nii palju häbi… Ma ei taha mitte, et ta meile nagu santidele armu-andeid toob, ja weel salaja, warguse wiisil.“
Ema waigistas teda oma wagusa, rahustawa häälega, ja Jaan hakkas sööma. Ta pani aga lusika jälle ruttu käest.
„Kus siis lapsed täna on? Miks nad nii nurka hoiawad?“
Mikk ja Mann, kes wenda hariliku õhinaga oodanud, kes muidu, kui ta kirikust tuli, tema hõlmas rippusiwad ja, silmad laiad kui karikad,
