— 55 —
iga tema käeliigutamist tähele paniwad, et mis taskutest nähtawale tuleks — täna hoidsiwad nad peaaegu aralt temast eemale. Mann kükitas ämaras toanurgas ja otsis silmakirjaks loomadega tegemist; Mikk oli koguni parsile roninud, kust ta suurte silmadega, kriimu näoga ja liikumatalt nagu suurispää-kull alla piilus. Ainult tillukene Liisi, kes kiriku-saiast weel lugu ei mõista pidada, oli rõõmus nagu ikka, kui ta põrandal wana kasuka pääl oma põrsakeste seas istus, neile oma räpased käekesed järel sirutas ja nendega wõidu wõis kriiskada. Ja siisgi oliwad Mikk ja Mann wenna tulekut endise rõõmuga teatanud. Nii pea aga, kui Jaan tuppa astus, pugesiwad lapsed, korraks teine teise otsa waadates, häbeliku argtusega nurka.
„Mikk ja Mann, kas Te’ täna saia ei tahagi?“ küsis Jaan, Manni poolt nurgast Miku poole parsile waadates.
Lapsed ei wastanud. Mann hoidis oma nägu ute willa sees, kelle kaelast ta ellalt kinni hoidis, ja Mikk kiigu-
