— 56 —
tas parsil kohmetult tahmaseid, punetawaid jalgu.
„Mis neil on, ema?“
„Tühi teab. Nad, on juba eila õhtust saadik nii pentsikud. Tuliwad koolist nutetud silmadega hilja koju. Ei lausu musta ega walget.“
„Koolist nutetud silmadega? Ahaa! Kuulge, mis kurja Te’ koolis tegite? Ruttu tunnistage üles, muidu saia ei saa. Mul on ilusad saiad taskus.“
Lapsed oliwad wait kui sukad.
„Mispärast koolmeister Teid karistas?“ päris Jaan isaliku walidusega edasi, millest aga ühtlasi wennalik pehmus salaja kaasa kõneles. „Kas ta Teile witsu andis wõi Teid kinni jättis wõi söömata pidas? Mikk, räägi Sina üles! Kui ilusasti üles räägite, siis saate saia, muidu mitte. Kas näete!“
Jaan astus seljast tõmmatud, warnas rippuwa kuue juurde, tõmmas paar „timpu“ taskust ja näitas neid Mannile ja Mikule. Lapsed luurasiwad alt-kulmu, ahne kiir tungis mõlema silmadest, Mikk matsutas tahtmata oma märjaks kiskuwat suud.
