— 64 —
halba eesmärki saab, kui teda kui metslooma lastakse oma tahtmisel üles kaswada! Mis aitab usk, kui maailma silma- ja lihahimusid lapse hinges juba algmisest saadik sallitakse, lopsakaks saada lastakse ja mitte kohe juurtega wälja ei kista — juurtega, ütlen ma.“
Et noomija nii noor oli ja nii targalt kõlawaid sõnu tarwitas, siis andis see tema kõnele weidi naljaka kõrwal-maitse. Kuid asi ise, kõne põhjus, mõjus siisgi niihästi Wirgu ema kui Jaani kohta sügawasti. Nad wahtisiwad mõlemad tummalt kooliõpetaja otsa, mõlema näol kohmetu kartus ilmutuste eest, mis ehk weel wõisiwad tulla, ning tuhm arusaamatus kõnepidaja ilusate, keeruliste lausete kohta. Nad ei tundnud kõiki sõnugi, mis õpetatud mehe suust nii wilunud libedusega woolasiwad.
„Teiste laste toitu warastasiwad“, ütles wiimaks Jaan, et oma kohmetuses ka midagi ütelda. „See on ju tõesti liig“, lisas ta juurde, sest tal oli häbi, otsata häbi!
