— 65 —
„Mitte üks kord pole nad seda teinud, waid mitu korda,“ wastas Aleksander Toots. „Ühel ja teisel kadus wiimasel ajal ikka midagi kotist wõi witsikust wõi silgukarpidest ära. Kaebati minule ja mina lasksin salaja järel piiluda, kes pikanäpumehed on. Teie lapsed wõeti mõlemad warguse päält kinni…“
Sõna „wargus“ kihutas Jaanil kuuma were põske; ema silmast purtsasiwad pisarad.
„Nende kõhud oliwad tühjad!“ pressis piin Kaie suust hüüde.
„Näe, sääl ta on,“ naeratas kooliõpetaja mõrudalt. „Kui emad lapsi wabandada püüawad, kus nad neid peaksiwad walusasti karistama — wõib säält siis ka midagi hääd loota!… Teie lapsed käiwad ju iga päew koju, nad ei ole nädal otsa kuiwa toidu pääl, nagu need kauge maa tagant tulijad, kelle leiwakottide kallal nad käiwad. Kuda wõiwad siis nende kõhud nii tühjad olla, et nad wargile lähwad?“
