— 67 —
rast ma õieti siia tulin? Ma tulin selle nõudmisega, et Teie oma lapsed, kui Te nende rasket süüdi olete teada saanud, walju nuhtluse alla wõtate. See on Teie püha kohus. Minu karistus üksi ei aita midagi. Ma pean oma nõude juurde kindlaks jääma ja Teid tungiwalt paluma, et lapsed kodust karistust saawad maitsta. Sel tingimisel ainult wõtan ma neid jälle kooli wastu. Ja ma loodan, et Teie minu nõudmist täidate.“
Ta tõusis üles. Jaani poole pöördes, lisas ta weel juurde:
„Ma panen oma lootuse Teie pääle, Wapper, sest Teie olete perekonna-isa asemik.“
„Ma tahan neid karistada,“ wastas Jaan.
„Walusasti.“
„Walusasti.“
Kooliõpetaja tõmmas pikkamisi kindaid kätte, õpetas ja kinnitas weel ning astus wiimaks — kus juures ta jälle ühe põrsa üle komistas — toast wälja. „Kukeleeguuu!“ laulis talle
