— 68 —
roostekarwa sulgedega ja pika tulipunase lotiga kannusjalg järele…
Toas walitses natuke aega rõhuw waikus. Ema oli koiku serwale istunud ja nuttis, nagu see tema wiis oli, tasakesti põlle sisse. Jaan istus küll jälle söögilauda, aga ta ei wõtnud lusikast kätte, ta isu oli täiesti kadunud. Äkitselt sai tõbest tüdinenud inimese haiglane äritus ta üle wõitu. Ta kähwas istmelt üles, wihakorts otsaesisel ja wihapuna palgel, ning hüüdis:
„Wõi wargil käiwad! Wargil! Kas neil ei ole iga päew oma leib kaasas, kas nad on millalgi söömata jäänud? Ma tahan Teile näidata, Teie warganäod! Ma tahan Teile anda, et Te’ mu käes siputate!“
Ta hakkas witsa wõi wemmalt otsima, leidis nurgast wiimaks piitsa.
„Jaan,“ palus ema tasahiljukesi.
„Wait!“ kärgatas wihane poeg. „Eks ma ütle — sa seisad weel nende eest! Kas sa tead, mis wargus tähendab! Kas sul ei tule hirm pääle selle sõna eest! Kas sa ei tunne häbi! Kas on keegi enne
