— 5 —
pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —
Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäewal, kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.
Kui kirik wälja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särawa päikesepaiste kätte astus, selle laenetawa walguse sisse, mis helewalge wärske lume pääl otse silmi peletawaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlwed nõtkusiwad, ta oimud tuksusiwad kuuldawalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri wastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella wiie ajal hommikul paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.
Korraga märkas ta nagu warju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid warjates, waatas, seisis
