— 6 —
ta juures üks naesterahwas. See wahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga weel ära, nii suur oli wirwendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Wirgu Anni oli.
Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt. Jaan wõitles oma nõrkuse wasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.
„Küll sa oled otsas, Jaan,“ ütles Anni wiimaks.
Wastuse asemel naeratas Jaan edasi.
„Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.“
Jaan wahtis maha.
„Nagu hauast tõusnud,“ lisas tüdruk juurde.
Seejuures wiibisiwad ta hallid, niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega, mis ainult naesterahwa hingest wahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastuse-tuhin
