Lehekülg:Külmale maale.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 72 —

wa poole. Siis astus ta ruttu oma warnas rippuwa kuue juurde, tõmbas selle taskust pihu-täie timpsaiu wälja ja jaotas nad sõna lausumata Mannile ja Mikule ära. Ka emale wiskas ta paari tükki rüppe.

Niisama tummalt istus ta siis söögilauda ja hakkas ruttu külmaks jäänud körti sööma.

„Lapsed ja ema, ruttu ka sööma!“ hüüdis ta.

Nõnda lõppes kohtumõistmine. Jaan ei wõinud emale enam ette heita, et see lapsi ellitab.

Aga mida küll Jaan kooliõpetajale wastab, kui see küsib, kas ta lapsi warguse pärast karistanud? Ja weel walusasti? Kas ta ütleb, et ta neid nende „himude“ eest päälegi tasus? Ja weel maiusega!



 

Suur Wirgu päris-koht, mille krundi pääl noore popsi saun seisis, oli jõuka peremehe ja kohaliku wallawanema Andres Wadi omandus. Wirgu Andres oli jumalakartlik mees. Ta pidas külarahwale oma nägusas,