— 71 —
dega, räpaste nägudega, silmades ahastus ja kisendaw armupalumine.
Jaan waatas ühe päält teise pääle. Käes hoidis ta piitsa. Ta pidi küsima, mispärast nad teiste leiwakottide kallal käinud. Aga ta ei küsinud. Wist aimas ta nende wastust ja — kartis seda. Küsi roti käest, miks ta wiljasalwes käib!
Wist ka läks ta meel haledaks. Ta kulmudelt oli korts, ta näost tõmmu puna korraga kadunud. Ta ütles tõsiselt, aga wagusalt:
„Kui palute, siis annan Teile weel seekord andeks.“
Kõige waljumat südant oleks see nähtus liigutanud, kuda wäike Mann oma wärisewad käed tömbilt wälja sirutas ja suurte pisarate tagant tumma, hingest tulewa palwe karistaja poole saatis; ja kuda Mikk wenna käe, mis piitsa hoidis, oma märja põse, oma tuksuwate huulte wastu wajutas.
Jaan waatas kõrwale. Ta käest kukkus piits maha. Ta pööras lastele selja. Natuke aega seisis ta akna all ja wahtis wälja tähtis tae-
