— 58 —
kolmandamal sarapuu-hall, neljandamal toominga-kõrb, ehk pihlaka-paat, pealegi weel linalakasi, laukusi ja kirjuid, sedamööda, kuda igaüks ise himustas. Nende kenade ratsudega tuliwad mehed igapäew küla wainule kokku, hobusid õpetama, lasiwad ratsusi kahel jalgul karata tuhatnelja ja traawi, tõrki ehk labudeeri lasta. Kogukonna-pääwanem sõitis kimli-kuusmanni täku seljas ja ikka tükk maad teiste ees.
Seal jõudis wiimaks päew kätte, kus Uppakallo ülemisand senna pidi jõudma. Kui Kilplasest sellepoolist sõnumid oliwad saanud, tõttasiwad nemad kiirest isandale wastu. Kogukonna-pääwanem waewas oma pead raskes mõttes, kena teretamise ja kõlksuwa terwise wastamise pärast, mida ligemale silmapilk jõudis, ülem-isanda ette astuda, seda sügawamale wajus mehikese süda ja julgus jänesse püksi. Püksid sõelusiwad mehikesel liiwa, ja ma ei karda mitte eksida, kui ütlen, et ta täna wistist õnnelikum endises karjase põlwes oleks olnud, kui siin auu seisuses. „Pidage kinni, mehed! mul on natuke asja tallitamist tee kõrwa minna,“ ütles kogukonna-pääwanem, ja sõitis natuke maad teest eemale ühe kadaka põõsa taha. Tema sala tallitustest põõsa taga ei ole midagi pikemalt kuulda saanud, ma arwan, et ta seal wist kõlksuwaid sõnu wälja-mõtles ehk meelde tuletas. Aga enne kui ta teiste hulka tagasi jõudis, oli Uppakallo isand korraga seal. Kilplased wahtisiwad kui pääta kanad üks teise peale ja ei teadnud, mis nad pidiwad tegema. Õnneks oli kogukonna-pääwanem asja lugu kadaka põõsa tagast näinud ja tõttas lagedale, ülem-isandat wastu wõtma. Kiirel sõidul oli püksi wärwel natuke puusa nukast alla wajunud, mikspärast ta käega püksi wärwlid pidi kinni pidama. Teise käega wõttis ta kübara pääst, aga meelde tuletates, et ülem-isand teretades temale kätt wõiks pakkuda ja mõlemad käed wangis oliwad; wõttis ta kübara serwapidi hammaste wahele, mis läbi teise käe wabaks sai. Kübara ja hammaste wahelt ütles ta: „Noh, olge terwe tulemast, auus kõrge isand, meid waatama! Teid meie küla piiril nähes teeb meile rõõmu.“
