Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/60

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 59 —

Ülem-isand märkas sedamaid, mis sulglised linnud Kilplased oliwad, ja mõistis et rahwa jutud sel korral mitte tühised ei olnud. Tema ütles lahke sõnaga teretamise wastuseks: „Tänan teid lahke teretamise ja wastuwõtmise eest, teie üle on meel ka rõõmus mul!“ — Siin oleks pidanud kogukonna-pääwanem ennepeetud nõuu mööda ütlema, mis ülem-isand wiimse sõnaga kõlksuwalt ühte sünnib; aga ta tahtis wastust weel korra läbimõtelda, enne kui sõna suust wälja ütles. Seni kui ta asja ümber mõtles, arwas üks teine Kilplane, ta on wistist kõlksuwa sõnasaba unustanud ja püüdis sedamaid appi, et Kilpla kogukonna auu mitte tühja ei läheks. Nõnda arwates kostis ta kogukonna-pääwanema asemel: „Meie suurem tark on üks jamps.“ Tema oleks pidanud küll hull ütlema, aga ta mõtles jamps ja hull lähewad ühte, ja on üks sõna nii hää kui teine. — Niisamati mõtlewad meie maa ülewal nimetatud raamatukirjutajad ja laulikud, kes ka sest lugu ei pea, kas sannumed ehk sõnumid kirjutawad, waid üksnes rahwa rumaluse peale loodawad, kes seda ei oska maitseda: kas kokk leemele soola oli sisse pannud ehk panemata unustanud.

Kui Uppakallo ülem-isand oli wastu wõetud, sõitsiwad Kilplased kepiruunade seljas tema ees külasse, aga tänawa otsas oli üks wana aherwars, senna otsa astus kogukonna-pääwanem. Ülem-isand küsis: „Mis sa aherwarre otsas teed?“ kogukonna-pääwanem kostis: „ Auuwäärt isand: mina waene hilpharakas ei ole mitte seda wäärt, et mind maapind teie silma ees üleskannaks.“ Selle peale wiisiwad Kilplased oma kõrge wõera nõuukotta korterisse ja westsiwad seal magusat juttu, et isandal aeg igawaks ei läheks.



Kakskümnes-esimene peatükk.

Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isandale poti täie linnupiima kingiwad.

Waestel Kilplastel oli jälle ahastust ja paljugi kahewahel arwamisi sellepärast: mis nemad oma kõrge wõerale