Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sõjariistaks, üheks kohutuste abinõuks oli. Ta on minult sisse saadetud ja ma pidasin teda sel ajal, kõigest seltskonnast, kirjandusest, isegi tervise nõuete kohalistest elutarvidustest ilma, kuritööks. Surmani tagakiusatud, otsisin ma järelejätmata süü, see on kiusu põhjust, üht pidi leitama ja nõnda leidsin ma siis selle. Ma ei mäleta, vist lootsin ma selle läbi tagakiusamistele lõppu. Õpetaja oli sel korral pihtirahvast kirjutamas. Alles see samm oli mulle, aule, täieline surmahoop, sest äratulles vast aimasin ma, välisest õhust kosutatud, oma teo rumalust. Majast välja läksin ma nüüd veel vähem, et mitte seda tumma näitust, möödakäijaid kirve- ja õlipudelite-mehi tee pääl näha, ega teekäijate hõiskumisi (tooreid rahva naljasõnu jne.) kuulda. Asi näitas kõige imelikum. Kuna ma inimeste mõtetest võisin näha, et nad mulle kaitsehaigust soovisid, kuulsin ma, et mu mõlemad lellepojad Koosal, Johannes ja Kaarel Liiv haiged olla. Johannes oli kevadel 1893 Tartu kliinikus ja Kaarel hiljem nõndasama. Viimane kaebab praegu haigust. Siis: Kuna mu ilmumata kirjatöödega „Vari“, „Nõia tütar“ ja „Käkimäe kägu“, metsatuul ja (kas mitte ka laste näpp?) mängis, kiskusid mu mõtted küsimuse kallal: Mis on vennapojal Kaarel Liival sellega tegemist? Mõte tuli sellest, et Kaarli naiseisa nõnda ütelda „rahva arst“, nikastuste parandaja jne. on. Ometi näib, et Kaarel tagakiusamisi on kannatanud. Nüüd: Mis puutus minu „Nõia tütar“ temasse? Kes tahtis siin segases vees kalu püüda? Minu „Kümme lugu“ näitas rahva silmis sopastatud olevat, jah, isegi seda, et