üks seesolejatest) läks, sületäis suuri ukse lukkusid käes, jalgteel mööda. Nüüd võisin ma veel vähem millegi kirjandusliku toimetuse ehk koha otsimise pääle mõelda. Kusagil ei võinud ma kellegagi üksi kõnelda, ikka tekkis ehk tuli keegi kolmas, neljas tundmata uulitsal ehk majas parajasti juurde. Lahked, naerul näod muutusid, kus ma tõsisemat ehk tarvilisemat asja kõnelda tahtsin. Linnas oli palju rahvast, palju sõitusid. Peterburi uulitsast läbi kodu sõites ütles keegi ohvitser (riiete järele arvata) teisele: „Majestät hat selbst geruht Parade zu empfangen.“ Nad võisid ajalehtedest rääkida, võis aga ka see minu kiusamiseks (nõrgameelsuse mõttes) ehk pilkamiseks (mu musta kuue ja valge kübara pärast). Linnast väljas Allee või Pärnade jalgteel ütles üks kõndija teisele: „Er soll gerädert werden.“ (Schiller, die Bürgschaft.) Kõigest selgus: Ma olin raske kahtluse all, mu mõistuse, meele tervise kohta olid kahtlased jutud liikumas. Kõige rusutumas meeleolekus sõitsin ma kodu. Kajamasin, mida ju enne Jüripäeva seinakella läbi tundus (ma ei tea talle muud nime, olgu ta traadi teel ehk teisiti kõnelema seatud), oli nüüd ju niisugusele täiusele ja laiusele jõudnud, et väljast kuke laulust jne. tundus. Halb õhk, nõrk kehalik tervis ja viimased juhtumised olid ju nõnda mu meelte pääle mõjusid, et ma meelesegaduses (ma pean seda ise täiesti selleks) Naelavere koolimaja juurde jooksin pattu tunnistama, et üks nõndanimetatud sõnamäng aastal 1881 „Eesti Postimehes“ minu töö on. Laste mängudest jne. aimasin ma, et see nüüd kiusajate käes
