naljasõnu jne.). See oli mu närvidele, kõrvadele ja pääajule nii raske, et ma esimesel või teisel päeval pool minestanult voodi langesin. Püüdsin ma selle jorina seest mõtteid mõista, siis oli lõpu lugu ikka see — raske pää uimastus. Umbes nädal hiljem olin ma nõnda närvidest kurnatud, et üksi alusriiete väel, jaki ja toakingad olid muidugi ka, toast välja jooksin, et otse Puiandi sugulastele minna, siit rahalist abi võtta ja Alatskivilt, olgu mis hinna eest tahes, ära reisida. Ometi eksisin ma siit umbes veerand versta eemal olevasse metsa ära, kust ma alles hulga vaeva järele Saburi[1] alt metsast välja suurteele sain. Nüüd ometi oli rahval mu rumalaks pidamise üle üks põhjus rohkem käes ja mu vastu kihutustes ei ole selles asjas mitte magatud. Süsteemilisi kirjatööde mõtteid ei ole sest saadik, ehk kaua pärast seda, enam olnud, sest seinakella paugutused piinasid hirmsa kõvadusega mõtted jälle nende päält ära. Iseäranis kõvaks muutus hääl, laulvaks koguni, kui ma üksi toas olin. Nõnda läks aeg kuni sügiseni 1893. Septembri kuu lõpul või oktoobri kuu sees, selgesti ei mäleta, läksin ma Tartusse. Kümme rbl., mu „Nõia tütre“ hinnast 15. rbl. alles olev hind, kaasas. Oli mu Jüripäevane sõit juba Bloksbergi öö, siis oli nüüdne Tartus elu (Ma viibisin Kivi uulitsal Nr. 15 ja Grenzsteini juures Doome pääl korda mööda, olles ligi kuu aega Tartus) kajamasina (Schall-leitung) all olles seda enam. Kartus
- ↑ Kahetaluline küla siit paar versta eemal suurtee ääres.
