minu kui kahtlustatud inimese eest ei olnud sugugi kadunud, seda vähem, kui kajakõne kiriku kelladest kuuldus. Nüüd olin ma rahva meelest ka kiriklik patuoinas. Kaja keelas mind kirjatööd algamast, ainult oma enne valmis kogutud luuletused lasksin sellel ajal ära tsenseerida. Sõidu kärinad olid nendes kohtades, kus ma korteris olin, nii suured, nagu oleks ma mõne suure päälinna kõige elavamas kohas olnud. Kivi uulitsas varastati (ei mäleta, kas nädal või kaks pärast minu Tartusse jõudmist) mu taskuraamat passiga, nelja rbla rahaga, paari kviitungiga, kahe päevapildiga ühel öösel kuue taskust ära. „Postimehe“ kaastöölised, Grünfeldt (õigem: see elas sääl ja töötas eraviisil), Brunnberg ja Prants magasid sellel öösel soojemas rätsepp Uusi korteris säälsamas, nõnda ei lukustanud ma õhtul ust. Alguses arvasin, et keegi kajakõne „naljakese“ sõber süüdlane, tagasiandmist, ometi eksisin rängasti. Nõnda oli minu reisi mõte passi puudusel murtud. „Käkimäe käo“ hinnaga, 10 rbl. võisin edasi Tartu jääda, ometi ei lasknud kajakõne, inimeste nuuskimised jne. midagi pääle hakata. Kõige suuremas hädas tõttasin veel korra politseisse, mõttes, et Peterburi reisiks tuge paluda, ei võinud aga paari võõra pärast politseimeistrile mõtet avaldada. Unustasin ka varguse ülesandmise. Siingi ja veelgi ei teadnud ma muud kiusamise põhjuseks asja andvat asja nimetada, kui tuttava Piirikivide sõnamängu joru aastast 1881 „Eesti Postimehes“. Täitsa oma tagakiusajate vang, tulin maale tagasi. Nõnda läks aeg märtsi kuuni 1894. Minu olek ei olnud
