Чиж’i läbikatsuda lasta, kas sääl ka hambaid välja võetakse, mille pääle Priks: „miks ei“ kostis. Oli see jutt nüüd teel, või oli ta enne olnud, seda ma mäletan selgesti, need kaks asja, küsimine ja kostus teel sündisid, siis — mis pääasi, et minul hullumaja kliiniku professori läbikatsumisele minek iial tõsine mõte ei olnud, ega ka sellel teel seda ei mõelnud tõesti teha. Ainult kas kreisiülema ehk politseimeistri juuresolekul ja nõudmisel oleks ma nii au külge puutuvat asja kellelegi lubanud. Ma ei või kõige parema tahtmisega enam selle järgule selgemat seletust anda, kuidas niisugusest läbikatsumisest jutt oli, ometi juhib mind kõige parem tahtmine selles segaduses asju värvimata kujul siia tähendada. Hullumaja ette seisma jäädes, ärritas mind kliiniku kella löömine ja vareste karjumine nii, et mulle siia sisseminek mitte vastumeelt ei olnud. Olgu nuuskijatele ka see rõõm, mind siin näha, mõtlesin ma ja astusin sisse Priksi välja kutsuma, kes enne mind sisse oli läinud. Siin tuli kliiniku vanadlane teender, Andreiks nimetatud, mulle vastu, kutsus mind ühes, mida ma kõige rahulisemas, kartmatumas meeles tegin, ja küsis: „Teie olite enne „Oleviku“ juures“, mille pääle ma „jah“ kostsin. See oli meie kahevahelne kõne. Ta juhatas mind ühte tuppa. Siin tuli mulle, minu arvates noor arst ehk üliõpilane[1] vastu, paar kuvääri näpus. Tervise üle küsides kostsin ma, et mu päävalu lahkunud on, arvan vist, et ma ka professori järele küsisin — ka seda ma ei mäleta selgesti.
- ↑ Teendritest „Sokolovski“ nimetatud, vist anonüüm.
