Ta kostis, et see hää on ja kui ma magada saan, pää segadus koguni kaob. Mu vend ja Priks astusid sisse, ühtlasi ka Andrei, kes mind edasi palus tulla. Ma olin lootuses, et ma tõesti kohe professori juurde saan ja astusin talle järele. Korridorist edasi minnes kordasin ma oma soovi, professoriga rääkida, uuesti, mille pääle ta kostis: ja ja, oodake aga. Nüüd ei mäleta ma mitte, kas vaheajal korridoris ümber pöörnud ja jälle minu juurde tagasi tulnud Andrei või Sokolovski see oli, kes mulle ütles, kui ma sinna kohta jõudsin, kus kaks noort inimest, nagu ma arvasin, haigete talitajat, söögiriistu pesid: „machen Sie eine kleine Wanne“. (Tähendan veel siia vahele, et mul sel silmapilgul, mil ma Sokolovski käes kahte kuvääri nägin, kreisiülemale kirjutamist, see on, selle siia palumist mõtlesin, ometi jätsin ma, tahtsin enne professoriga rääkida.) Ma olin külmetanud, professoriga tahtsin rääkida, nõnda ei olnud mulle vannitamise sõna, esiotsa imeline kuulda, mitte enam võõras. Pääle selle olin ma kaunis must, lootsin siis vähemalt siin kaja-kärina eest tundki aega rahu. Ma palusin koduselt (heimisch) teendrit ennast kõrvalisesse paika, peldikusse juhatada. Siit tagasi tulles ei oskanud ma ust, kust sisse olime tulnud. Teener, kes seda just näis tähele pannud olevat, ütles: „küll sa oskad“. See viis ei ehmatanud mind veel sugugi. Nüüd tuli ka teine teener ja juhatasid mind vannituppa. Alles selle väljanägemine ja teendrite nüüd rohkem nähtavale tulnud viisakuse puudus, äratasid minus esimest kahtlust. Aga alles siis, kui mulle mu enese, ehk küll musta,
