Venemaale, ehk lähemale väljamaale. Ma ei salga nüüd mitte, et see mõte natuke fixe idée on olnud, aga mind toitis ta kaua ja parandas mu tervist — paraku kasuta. (Ta on jälle kadunud). Seda mõtet, riigikululist reisi, teatasin ma kord poolnaljatades professorile, mille pääle see kõige sõbralikumalt naeris. Selle olek oli mu vastu sõbraline, sagedasti aga ka mureline ja see aitas mind vangistust kergem kanda. Viimase avaldusega olen ma rohkem iseenesearmastaja olnud kui — minu oleku järele mõõta — ligimeste kasule armas on, aga olgu, siin on ainult — paber. Enne suurt juubelipidu oli mu vaimline ärritus, aga ka lootus kõige suurem ja ma ei häbene mitte ütelda, et ma pidu avamisega enese vabastamist lootsin. See, minu mõtte, olgu ka minu hullumaja mõtte kõikrahvuslik lepitus ei ole mitte sündinud.
Ühel päeval, ma ei teadnud mitte, et laulupidu täitsa otsas on, tõi Andreiks nimetatud ühe haigetalitajaga, teendriga mu riided. Need olid puhastamata, aga et väljalaskmine sündimas, ei hoolinud ma sellest. Andrei aitas mind riidesse panna ja juhtis mind läbi korridori. Siin istus üks talumees. Ma jõudsin ühte nurgakambri, kus professor ja kolm, neli noortmeest (ma olen neid närviarstlisteks õpilasteks-üliõpilasteks pidanud) istusid. Nende ees laua pääl oli praegu nagu kellegi rehknungis väljamakstud summakene paberiraha. Professor küsis, kas ma rahul olen, mille pääle ma jaatades vastasin. Ühtlasi küsisin ma ühelt abiliselt või õpilaselt (ma küsisin korra varem ta nime ja ta nimetas ennast Swensoniks),
