kas ta mulle mitte 50 rbl. raha ei võiks laenata, — ma mõtlesin seekord Tallinna sõidu pääle, sest ma kuulsin ennast vaatama tulnud vennalt (Jakob) päeva kaks enne väljalaskmist, et minu raamat „Vari“ väljas olla. Seda tahtsin ma näha, sest ma kartsin (oma käekirja pärast, mis harjumata ladujate kätte sai) juba ette ära, et vigadest puudus ei või olla. Küsitav kostis, et ta laenata ei või, et ta ise vast 30 rbl. kuus palka saab. Selle pääle lahkusin ma ja Andrei juhtis mind hullumaja õuest ja väravast välja, ise linna, üles Jaama mõisa või Vanemuise poole külge uulitsasse (selle nimi ei ole mulle tuttav) tõtates. Väljas, värava ligidal võttis üks mees parajasti hobust ärasõiduks lahti, lähemalt vaadates nägin, et see seesama mees oli, kes sees korridori pääl istus. Nagu nüüd tean, oli see Jaan Teras Ninakülast. Ma hakkasin minema, ta hüüdis: „Liiv, ära mine, lähme ühes.“ Minule see ei meeldinud, ja ma tahtsin minna, astusin edasi, sääl hüüdis ka Andrei, kes meist ju mõnikümmend sammu eemale oli lahkunud: „Minge aga ühes.“ Ometi tahtsin ma ennem Tartu jääda ja käskisin: „Sõitke aga teie, mina ei tule teiega,“ millega Teras ometi mitte nõus ei olnud, vaid ütles: „Tulge aga ühes, meie sõidame nüüd Alatskivile.“ Minu küsimise pääle, kes Teid saatis, vastas ta: „vennad saatsid.“ Asi sellel viisil, ja et ma Terast mitte enne ei tunnud, ei meeldinud mulle ometi mitte ja ma kõndisin edasi, tema, minu kõige suuremaks meelepahaks, vankriga uulitsat mööda mulle järele. Ma mõtlesin üles Vanemuise poole pöörda, et veel juubelipidust osa võtta
