(minu teades pidi täna viimne pidupäev olema). Aga Ressource’i aias nähtud pärgadest ja ühest Jõhvi koori lipukandjast (A. M. Saar), kui ka mõnest vankritäiest neidudest oli näha, et need viimsed koduminejad pidulised, pidu nõnda möödas oli. Mina, ära tundes, et ma jälle kaitseta olen, olin kahevahel, kas otse teed politseisse ehk enne Grenzsteini juurde tõtata, et siin kas Alatskivile sõidu ehk kirjutamise vastu valmistada. Teras ei jäänud minust nüüdki maha. Tartu võõrastemajasse astusin sisse, et kas ehk vend Jakob Väike-Maarjast veel sääl ei ole. Küsimistest mõistsin, et ta ära sõitnud. Ma läksin Kivi uulitsale Nr. 15, siin nägin O. Brunnbergi, kes praegu Tallinnasse, nagu kuulsin, „Eesti Postimehe“ kaastööliseks sõitis. Ma läksin Tartu võõrastemajasse tagasi. Siin nägin C. Hermanni, jõin tema juures klaas õlut, küsisin, kas Grenzstein kodu ja kas „Olevikus“ mu „Vari“ kohta mitte midagi pole seisnud. Viimase küsimise pääle ta vastata ei teadnud. Nõnda astusin välja, et enne „Oleviku“ kontori, siis Grenzsteini juurde minna. Vaevalt olin ma neli või viis sammu astunud, kui Teras mu kätest kinni rabas ja üks venelane tema juurde astus. Ma püüdsin ennast ta käest lahti tõmmata (mul oli raske talikuub seljas ja palavus käigust ju liig suur) ja hüüdsin nii kõvasti kui jõudsin kardavoi järele. Kümmekond või enamgi töömehi, pesunaisi jne. seisid ehk kogusid meie lähedale. Teras seletas, ma olla hull, tema pidada mind Alatskivile viima, venelane aitas omalt poolt. (Ma ei mäleta, kumb neist ennast kas sääl või
