Ma olin vennale rääkinud koju sõites, et mu elu tumedaks ähvardab minna. Seda on naine kuulnud. Ma rääkisin, et mind ehk kellegi poolt tähele pannakse, ei tea kellelt, ka seda.
Kes oli aknate valgustaja, kelle käsul?
Nii palju nalja ja rõõmu leidis nüüd see paha inimene minu kohta ja üle.
Ja see ehmatas mind surmani. Ehmatus, kartus, kole aimdus.
Naine aga lõbus kui lõoke.
Ja siis lapsed ja — isegi vanemad! Uus aeg, asi.
✻
Müüraja! Nüüd pead kannatama, mu pää on verd täis!
✻
„Olevik“ oli kolevik, aga Peipsi park langes talle kaela!
„Olevikule“ oli teenitud, aga kas ta mulle teenitud oli?
Eesti asi ja Eesti aeg!
„Olevik“ oli südametu ja meeletu enese puutumata kohuste täitja, tükiaegse pea üksitöötava liikme vastu. Tema sisse elatud, — ei puutunud asi kõik temasse.
Nii palju vintsutati juba Tartus.
Sellest tuli: „Mind kiusatakse taga“ selleaegsele shandarmite ülemale Nikolinile, hra T. nõuandel.
Kuid avalikult olid ju linnavahid enne seda silmapilku kauplusse järele vahtima tulnud. Olin surmani ehmatanud, T-le ei saanud asjalugu ka enam seletada — nõnda hirm oli. Arvasin, et enne õhtut raudus ehk saadetud olen.
56
