Sel ajal käis venelasi kui vihma meie talusse. Kõiksugu kaupmehed ja asjaajajad. Ka nende kõne oli porisegi — tähenduslik.
Noh, pumba asi. Ja pump oli mulle enesele — tundmata.
— — — — — — — — — — — —
Ja mis võisin ma ette võtta. Iga seletuse püüegi nende vastu: vaimuhaige! Ei, naer. Nüüd nad vastasid nii, pärast, ikka, kui kusagil tahtsid rada raiuda.
Ja nüüd — seesama laul. Nemad tõendavad haigust, neid ustakse.
Ja kes on selle haiguse sünnitanud. Ptüi!
Oh, kavalust on rohkem ilmas, kurja kavalust kui rohtu muru pinnal.
Sel, sellel ilusal ajal, kus mul hirmu ja häda pärast, teadmatuse pärast, kui mul Peipsi kõige raskusega kaelas, — tahan vahe pääl tähendada — mu ära hirmutatud omaksed, neid, petetuid, käidi vaatamas ja katsumas, kohutamas ja näägutamas, — kirjutas Riia Vene leht, rahvas mõistvat mõnikord paremast püüdest aetud, politsei kohuseid täita.
Küll pidi siis Eesti asi hirmsas hinnas seisma. Sest kui ma Jüripäeval 1893 Tartu sõitsin, oli guillotin „Postimehe“ ukse ette, Henningi platsile näha pandud.
Ma sain siiski veel aru, ehk küll kõik ümber kees ja kääris, et see nokutus on, ehk küll mulle lüpsi töö vaigiti, omastest.
Aga kodus vennalapsed jälle kaelas, väsitamas ja kunstkeelt kõnelemas — väljapumbe vastused. Aga pumbe oli mulle seletamata.
Küll oli see piin kole, küll hirmus!
59
