Ja kelle akna tuled? Jumal vastaku. „Need on su pääs,“ kostab naine.
Ja kui siis tulikuuma leili käes mõistus tõesti segi läks — akna tuled, palav kamber — kui siis surma oodatakse, kinnivõtjaid, neid ei tule, naine lastega heledalt naerab — kui siis väljakaratakse, et linna joosta, sest „kohus“ on üle kõige, soldati moodi rind ette üle õue minnakse, kui ei tea mis öelda, keda tabada, siis lüüakse rehe all soldati moodi trummi.
Vana pada!
Ja tõesti uskusin ma, et soldatid rehe all valve pääl on.
„Kui ma põristasin siis läks ta kui tuul!“
Nõnda naine nüüd mõni aasta tagasi naerdes.
Aitäh! Siis nüüd enese sõnade järele salapolitseid mängitud! Kas ei ole ilus terve mäng viimse poole tegemise järele (kelle aknad?), mis südant vaevas, sest et kõnelda häbi oli — häbi oma maja inimese uuesti võetud naise oleku pärast, kellest — kõnelda ei saa, et ta iseäralik on.
See siis pidi see mõistuse kraadija olema!
Ja kui uuesti tulnud naist püüdis teda ju igaüks majas tarviliselt austada ja nõnda oli tal kõigi üle mõju.
Häbeneb — nõdrameelne!
O —!
✻
Pää valutab mis hirmus. Süda töötab korratult. Kõik kõrge närvihaiguse tundemärgid.
✻
58
