Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

TILLUKENE PAHANDUS.

Liiviku perenaine istus köögis ja kooris lõunaks kartuleid. Silmanähtavalt oli miski väikese perenaise meelt pahandanud, mis ka sellest tunda oli, kuidas ta kooritud kartuleid kaussi viskas. Ilm oli soe ja läbi lahtise akna kuuldus linnukeste laululirin sisse. See aga aitas ennem nooriku meelepaha veel suurendada, sest iga asi pahandas teda täna

Mari Maasikas oli ilus lustiline ja hästi koolitatud, aga natuke kõrgelt vaataja neiu olnud. Ta oli sellest unistanud, mõnda suurt kunstnikku või õpetatud meest enesele meheks saada, kes temaga reisima oleks läinud ja ta pärast reisi linna elama viinud. Oh, ta armastas ju väga kõike, mis ilus ja lõbus oli! Aga ootamata viisil oli ta Liiviku karjamõisa omanikule Hans Hallikule oma käe annud, ja igatsetud linnaelu asemel elas ta nüüd vanas madalas Liiviku eluhoones.

Hans oli usin, aus põllumees. Kõik ta perekonnas olid töökad inimesed ja oma naiselt nõudis ta sedasama. Aga ühes korralikus põllutalituses kasvab tööde arv aasta-aastalt suuremaks. Meeste poolt ei olnud puudus, aga üheainsa tüdrukuga oli Maril viimati raske läbi saada.


113