Täna tegi talle sellepärast „Lillepärg“ palju muret. „Lillepärg“ oli V. kihelkonna naistekoori nimi, kus neiud ja noorikud laulmas käisid. Nädala pärast pidi seltsi koosolek esimest korda Liivikul peetama, kus harilikult lõpuks teelauda kaeti. Kuidas pidi ta siin korda saama! Tema tassid ja taldrikud olid ju vanad ja lõhkenud, sellepärast tõusis uue tassivara saamise soov täna elavamalt kui millalgi enne ta mõttesse. Aru kaupmehel olid väga ilusad uutmoodi tassid; keegi ei võinud ütelda, et nad mitte portselanist ei olnud. Ta võttis nõuks mehe käest raha küsida. — Mis vanadel viga? küsis see. — Vaata ometi ise, nad on vanad ja katkised. — Ainult sellepärast niisugused, et „Lillepärg“ siia tuleb! Kellele nad halvad on, võib ka tulemata jääda. — Pisarad kippusid Marile silma, aga ta hoidis neid tagasi. Hans võttis kübara, et tööliste juurde minna. — Meil on tõesti uusi lauariistu tarvis, ole hää mees, anna raha! — Niisuguse kasuta kraami eest ei või ma ometi hulka raha maha visata, vastas Hans. — Ah soo, ma oleksin unustanud, et Joonas ja Mikk meil abiks lõikamas on ja siia lõunale tulevad. Ütles ja läks.
Kui igav ja üksluine näis Marile elu siin vanamoodi majas, kuna ta ilu nii väga armastas. See oleks kõik teisiti võinud olla, mõtles ta. Ja kui ta kena kaugemal kingu otsas oleva maja poole vaatas, tuli tasane õhkamine tema rinnust
Gustav Bentsoni naisel ei oleks mõne vähese kopika pärast mitte vaja oma meest paluda, mõtles ta kibedusega. — Mispärast ma Bentsonile ei läinud? Pahameele tujus unustas ta
114
