päikeseselgelt usuvad ja seda jõhvi pääl ilusti ette seletavad, nii näituseks Ta-Tu ülikooli pääl, ja nende kallitel jalataldadel ei ole muud teha kui aina rõõmustada ja rasvasemaks minna. Ütle veel, et hiinlastel pikad patsid, aga lühikene aru on. Meil vaestel surelikel ei ole kasulikku kepinuhtlust karta ja tollest tulebki, et mõned õpetatud meeste kõhunägeluse (eesti keeli: teooria) õpetuse juures kahelda tohivad ja selle toimetuse au pääle julgevad anda. Küll oleks siia natukene Hiinamaad tarvis!
Punktum, päevaraamatule teine lehekülg! Vahest on aeg enese kallile „isikule“ tagasi vaadata. Nagu teate, jäin ma sinna kohta pooleli, kus ma juudi kitsega korterit jagasin. Oh ookene, missugused kirjamehelikud rõõmud mulle sestsaadik osaks on saanud! Ühest kohast kolivad mind naised kurikatega, teisest hoovipoisid sõnnikuharkidega välja, sest loomulikult ei ole mul kui kirjanikul tarvis üüriraha maksa. Mispärast ma inimesesoole siis hääd teen? Minu näitemängust ei saanud midagi, „Paradiisi nupukesed“ haisevad küll ajalehtede, aga — mitte paradiisi järele. Jajah, väga imelikult on mu käsi käinud. Ma hakkasin jutukirjanikuks, ja kuulge — õnnega! Kõik Berliini kalendrite sabad kirjutan ma eesti algupärasteks juttudeks kokku ja olen esimene „algupärane“ kirjanik Eestis. Oi, kui trehvavad on mu eesti iseloomud. Nõnda kiidab ajalehe „Ükstapuha“ toimetaja, „tema ei kirjuta mitte oma mõtet, tema kangelastel on tõesti elu sees“, kirjutas
19
