ta veel viimati. Jah, nii ollakse kirjanik. Jutusse „Õlenooled“ pistsin ma kaks tervet Paul Heyse novelli, kolm Berliini ja viis Tallinna ning kaks Peterburi kalendrit, päätüki Hoffmannist ja 60 veergu saksa romaanisid. Kus iial midagi alpi liigub, seisab ikka mu pääs. Paar Tallinna maakoolmeistrit kõrvetasin korvis jaanituleks, ühe Tartu onkli lasksin püksata raudteel üht vastuistuvad prouat kosida, Tartu päevavarastega käisime Emajõel heeringapüügil ja magasime isamaa kasuks uulitsarennis ja tegime kõik, mis ainult minusugune kirjanik võib välja mõelda. Pagana elu siiski, et rätsepad ja jumal teeb mis sepad rahu ei anna. Hädaga olen paadi põhja all olnud ja siit oma novelle ilma saatnud. Korra sõitsin ajaigavuse lahutuseks emand N.-ga Balti raudteed kaudu jalutama, aga pagana isand N. sai meid kätte ja lõi mu teise jala maha. Ka ei taha ikka veel mu jutud nii palju sõpru leida kui tarvis, ehk küll ma elu ja inimesi — see on kalendrisabasid — just nii kirjutan, nagu nad on, sest viimasel ajal olen ma kõige vaenlane, mis romantiline on. Minu kangelastel on ümmargused kõhud, katkised püksid — vaat’ see tõmbab! Susi söögu neid eestlasi, et nad oma iseloomu-truusid töösid rohkem ei oska austada. Isegi päälkirjad, nagu: Kuul silma! Pauk pauhti! Kael kapla! Üks sõrm jne. ei mõju veel küllalt. Tarvis korra ära Saksamaale joosta!
Käes, käes, uhti upsassa, käes ja mis on käes! Oh seda rõõmu, oh seda pidu, oh seda põlve, mis nüüd tuleb! Nüüd on saladuse
20
