— Teie, maakeralased, olete meist tuhat aastat taga, nagu näen. Tuhande aasta eest juba pandi Marsi pääl surnud sõnaraamat Kolikambri muuseumi luku taha ja elav teaduste ja tulevaste asjade nägija sõnaraamat ehk „Kõnekoda“ seati joonde. Üks mees on A, teine B, kolmas C jne., see tähendab, üks on need asjad kätte õppinud, mis a all, teine mis b all jne. ette tulevad, kuni terve sõnastik läbi. Need annavad igale küsijale suusõnalised ja suupärased kostused. See ülemarsiline sõnastik ei ole muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe kõnekoda ja ülemarsiline kõnekoda ei ole jälle muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe toimetus ise. Meie juures ei trüki enam keegi ajalehte, igamees astub toimetusse, kuhu Marsilt ja maakeralt, tähtedelt ja planeetidelt kõik telegrammid tulevad, ja kuuleb siin, mis süda soovib. Toimetus peab kõik teadma, tema on kõikteadja.
Mina kihutan voorimehega, kelle ilus soru saba pukilt alla ripub, ülemarsilisse kõnekotta.
Siin on kui elu mesipuus. Elavad kirjatähed jooksevad välguna üksteisest läbi kümnetele küsijatele kostuseid andma. Kõnekoja ja ajalehe juhataja istub keskel pukis, närib oma isamaaliku saba otsa ja hüüab „tähti“ ja „lehekülgi“ ette.
Üks vana emakene astub sisse.
— Minu kirju põrsa kõht on haige. Mis rohi on hää?
— Täht p, vaata põrsas, astu ette! hüüab juhataja.
Inimene, paberist kübarale trükitud: p, vaata põrsas! astub ette.
32
