OTSAKENE REISIKIRJA
EHK NÕNDA-NIMETATUD TEEKOND TARTUST KODAVERRE.
Mis sina, oh lugeja, siis oleksid teinud, kui sa suviste reedel Tartu suures sadamas aurulaevast maha oleksid jäänud, seda ma nüüd küll ei tea, aga minul ja mu kaaslasel — üks mulgiks ümberrahvustatud endine kodaverelane — tuli see nuhtluseväärt nõu hobusega auruga võitu ajada ja kui Jumal aitab, aurujõud ära võita. Hull aru, eks ole? Mõteldud, tehtud. Lähemal silmapilgul sörkis meie voorimehe hobune selle trahviks, et ta paar silmapilku pärast laevatõmbust sadamasse sai, teist teed Luunja poole, et õnnekorral sääl laeva tabada või vähemalt ometi Jumala ilma ilusal päeval vaadata, sest lootus nüüd veel laevale vastu jõuda oli väike paraku küll, seda väiksem, et hobune lõokeste laulu kuulates ja ilusat ilma vaadeldes sõitu koguni kõrvaliseks toimetuseks pidas. No viimaks poolteise-tunnise sõidu järele olime ometi Luunja parve juures, kust me ilma imestuseks aurulaevast veel kõppugi ei kuulnud. Võit hobusega aurujõu üle oli täieline. Mureta oleksime magama võinud heita, viitsime aega
46
