on see uudis, mis mul täna Sulle teadustada oli. — Hektoriga oleme pahased. Mina laitsin tema uuema laulu „Paleused“ ära ja sellepärast on ta mu pääle pahane. Ah soo! See kiri, ühendusest, mida ma sulle minevases kirjas kiitsin, ei olevatki Hektori töö, vaid ta olla selle kuskilt käpanud, nagu mulle Saku seletas. Noh, Hektor teab seda ja ta liputab saba, teeb naerulise näo, laseb kõrvad longu — ikka sellepärast, et ma sest saladusest kellelegi sõna ei lausuks. Ta tõi mulle täna hommikul kaks mesikooki, mis ta ei tea kust köögist näpanud ja mulle mokamäärdeks pakkus. Ma ei võtnud vastu — koogid said Sakule — tema räägib asja muidugi igale mopsile ja kabukoerale. — Et Sa mulle nüüd kirjutad!
TUKS KRANTSILE.
Mitte sõnakestki ei saa ma Sinu kirjast aru, kallis Krants. Ma näen, et Sa rohkesti klassika-mõttetarkust oled uurinud, millest meie karjakoerad midagi ei tea. Sa kirjutasid mulle korra Homerosest, Anaksagorasest ja Tsiitserost — ma pean tunnistama, et ma oma naaberperedes mitte ainust sellenimelist koera ei tunne. Või tähendavad need nimed midagi muud? Minu kadunud ema ei õpetanud mulle millalgi sarnaseid sõnu, vaid tema õpetas mulle, nõnda, kuidas minu praktiline tegevus seda nõuab, ainult järgmisi teadusi: auhh, auhh, või:
58
