et tarvis purelema oleks hakata. Juhtkirja motoks oli sõna: „Mu vennad, jätkem kiusukära, Ma sõidan sõtta, alt — eest ära!“ Nii palju Hektori kirjatööst. — Kirjuta mulle õige pea!
KRANTS TUKSILE.
Armas Tuks! Oled Sa haigeks jäänud, või mis viga see on, et Sa mulle enam ei kirjuta? Tead Sa ka, et ma sellepärast Sinuga pahane olen. Kui me kuue silma all kokku saame — anna andeks, sest Sinul on neli silma —, siis tahan ma Sind selle eest kord sõbralikult hammustada. Mõtle ometi, mina elan ju linnas, kuulen saksa keelt ja Sina, rumal talupoja karjakoer tohid minu kirja vastamata jätta! Sa ikka ka sugugi peenikesi kombeid ei tunne. Sinusugune tölbats ei oska veel õigesti istuda või „sitsidagi“, muud kombed, nagu jalaga „komplimendi“ tegemised, kummardamised ja „utsinad“ olgu nimetamata. Kas Sa tead ka, mis otsuse meie omakeskis tegime? Aga mis Sina, talupoja koer, küll sellest võid teada? Meie tahame eneste keskel üht kondikassat asutada. Asi on nimelt nii. Saunapidaja koer Saku on ühe kena kondikese leidnud, mis ta põhikapitaliks pani, selle sooviga, et igaüks oma leitud kondi siia juurde toob ja nõnda üks kondikogu asutatud saab. Need kondid saavad sellele antud, kes kõige kõvema kondi katki jõuab hammustada, aga ilma hammasteta. See
57
