Vanaisa ilutares
Istsid taeva malevid,
Istsid Uku enda peres
Jumalad ja Kalevid.
Kullast peergu põles lõukal,
Keres andis leilikest;
Kuis viis peremehel jõukal,
Võõrad katsund kannu seest.
Aga Isa pahal palgel,
Uku loidund, unine,
Kõutaat haigutab ta jalgel,
Pikril nägu tusane.
Igavus on taeva talus;
Talve õhtud igavad:
Ei saa põõnutada salus
Kalevid, ei jumalad.
Sellep pikk on õhtu tundi.
Laiskus kuri kõigiti,
Kui ei taga tööde sundi —
Taevaski ka juhtub nii.
