|
|
Nii, just nii oli lugu sel korral, kust meie jutt algab. Vanaisa, kes vana-aasta õhtul kõik oma ametivennad taeva ja maa jumalad, Kalevid ja Alevid kokku oli kutsunud, kõndis, käed selja pääl, tusaselt mööda tuba. Oli see igavuse, oli see halva ilma süü, aga vanamees oli täna jälle kord õige halval tujul. Vanemuine hoidis aralt kannelt süles ja oli mängimise seisma jätnud, Pikker vaatas kohmetult oma katkenud pilli lõõtsa, Ilmarine kopsis paari Saksamaa sahkade kallal ja Viboane parandas oma Faure käest ostetud püssi lukku ja puhastas seda, ehk Eestimaa metsades küll enam kümmetki jänest ei leita. Kalevid ja Alevid vaatasid haigutades päält.
Vanaisa sasis oma paksu juuksetukka, keeras ümber, võttis aujärje äärelt „Kunstide Kuukirja“ viimse numbri, istus aujärjele, luges sügavas mõttes, pani lehe kõrvale ja pajatas:
— Lapsed, nii lugu ei lähe. Mina olen teid selleks kutsunud, et te kunstisid pidite harima ja inimeste meeli rõõmustama. Teie aga lähete päev-päevalt igavamaks. Teie hakkate laisklema ja põlgate tegevust ja teete õpipoisikeste tööd. Selle aasta kirjanduse aruandes siin ei leia ma midagi, mis nimetamisväärt oleks. Mina aga ei või — Vanaisa hääl läks kord-korralt kurjemaks — ilmaasjata leivaraiskajaid tarvitada. Minge kus pagan — minge minu pärast Tori põrgusse! —
65
