Tüse tahmane mees, kes alasil hobusenaelu tegi, viskas haamri käest ja astus sirgelt Vanaisa istme ette. Keha kui valatud, liikmed kui teras ja mürk.
— Sinust, pojuke, ei ole ma enam midagi kuulnud. Kui su nimi mitte iga-aastases „Jumalate Isamaa Kalendris“ ei seisaks, peaksin sind ammugi surnuks, kui me ka surra võiksime.
— Nii on, auline ekstsellents. Aga sõjasahkade asemel taon ma ju mitu aastasada muldsahkasid ja hobunaelu. Neidki teevad vabrikud ja pea võin ma haamri ja alasi ära tiiki visata.
— Sinul paraku on oma osa õigust, mu poeg. Aga sepatöö kestab kuni maailm seisab, muudku nõuded on uued. Tuleval aastal saadan sind Kõpu rauavabrikusse õppima.
— Minul ei ole enam midagi tööd, sõnas Viboane. Ostsin hiljuti kahe rauaga püssi, aga riputasin kohe varna. Eestimaal on veel kümme jänest ja nende igaühe jaoks on sada kütti. Kui just vareseid lasta ei taha, pean püssi varnas pidama.
— Jätagi ta varna ja võta ader pihku, oli Vanaisa lühike otsus.
— Aga kus siis meie õrnem sugu, meie Armujumal ja laulikute vaimustaja Ime ja Murueit oma tütreperekonnaga on? küsis Vanaisa ringi vaadates.
Nende sõnade järele astus üks noor naisterahvas ette. Tal olid pääs võltsjuuksed, palged värviga värvitud ja keha kõiksugu hilpudega ehitud.
— Soo, soo, mu armuline preili, ütles Vanaisa pilkava aupakkumisega, — nüüd näen, miks
67
