meie laulikud nii igavaid armulaulusid teevad ja vaevalt ühe puhta riimi valmis saavad. Kuna siis, kui sa veel ilurikkas mulgimundris kõndisid, poole valla Kalevid ja Alevid su pärast taplesid ja meie laulikud oma õhkõrna lauluga südant liigutasid, ei käi sul praegu ühte kosilast kolmes aastas ja — Vanaisa lõi silmad sinnapoole, kus Murueit oma tütardega istus — mis ma näen? Meie Murueit on enesele saksa tanu pähe pannud ja tütred kannavad turnüürisid ja korsettisid — et te kõik vanadeks tüdrukuteks jääksite!
Sügav vaikus.
— Aga kus siis meie Lämmeküne võrukael on jäänud? Kas jälle Ciniselli tsirkuses, ehk on ta — seda üteldes vaatas ta muruneidude ridasid — Murueide tütarde selja taga? Tema on ainukene, kes mulle oma naljakate sõnadega siin igavas maailmas mõne lõbusa tunni valmistab, olgugi, et ta koerustükid tihti ärakannatamatud on.
Jumalate noorem võsu, peened vikssaapad jalas, lühike saksa sabakuub seljas, punapõsed teisel, astus muruneidude seast nähtavale.
— Siin, Vanaisa, siin!
— Poiss, paranda ennast! Selle asemel, et koolis oma vene grammatika juures istuksid, naljatad muruneiukestega ja ostad neile vene vekkisid ja präänikuid. Küll tuleb ette, et viimati eksamil läbi kukud.
Muudku meie Vanaisa silmatera teadis, kuidas vanamehega ümber tuleb käia. Elav ja vallatu kui rõõm ise, ütles ta heledal naerul:
— Ah Vanaisa Uku — sa oled täna veidikese ninatark! Oota, las ma tutistan su habet!
68
