likult nõu annud, kui kaua leinariideid sünniks tarvitada või missugused neist kandmiseks kõige sündsamad oleksid. Oh teie hääd armsad inimesed, teie kallid kombekuningad! Nad olid koju minnes nii ilusasti tänanud, nii viisakasti kummardanud, nii südamlikult kahetsenud, sellega olid nad küllalt teinud.
Ta istus liikumata. Kuu kahvatanud valgusel paistis ta ilus pale kahvatanud, kindel, tõsine — mustad silmaripsmed liikusid vaevalt. Juuksed langesid kahes pikas patsis õlgadele, kuna ta aknale toetatud parem käsi pääd toetas. — Kes teda siin oleks näinud, oleks teda ennem valjuks mõtlejaks kui kurblikuks leinajaks pidanud, sest nii liikumata, nii tõsiselt vaatasid ta suured mustad silmad enese ette ja nii kindel oli ta keha kuju.
Ta vaatab eemal oleva jõe poole. Ta mõtted viivad teda kord-korralt kaugemasse minevikku. Jõe vooluga ühes viivad nad teda läbi lehkavate luhtade, läbi haljendavate aasade. Palju ilusaid maakohtasid on siin jõe ääres; üksainus kord on ta neid näinud, aga nad siiski ta meelde jäänud, nad on ilusad. Viljarikkad väljad ja nõtkuvad nurmed, kaunid karjaplatsid ja lilllelised heinamaad soovisid neile seekord hääd teed, kui nad laeva lael Jaaniga lõbusat loodust vaatasid; ilusad metsatukad liikusid tuule käes ainult nagu nendele tervituseks, vist tõid nad tervitusi lahkujaile kodust järele. Ehk saatis neid meri talle nagu tänuks, et ta oma suurte mustade silmadega enne sagedasti mõtetes tema liikuvasse, rahutumasse põue oli vaadanud, — need kõik saatsid järele tervitusi vaesele lapsele, kes praegu kallimale
73
