oli hää; kombeliselt olid sugulased jumalaga jättes teda trööstinud, see ei olnud ka mitte paha; ja kui noor lesk neid selle eest kombeliselt oli tänanud, siis oli kõik korras ja kombeline.
Inimesed olid ta mehe matnud ja unustanud. Võis ta nende pääle pahane olla? Inimestel on oma valu ja rõõmudega isegi küllalt tegemist, keda siis rõhuks jäädavalt veel teise mure, või rõõmustaks teise rõõm? Vähe vaatab ilm kurvameelse pääle, vähem veel oskab ta ühe õnnetu armastaja naise südamesse näha. Ja mistarvis ka? Igaüks soovib ju rõõmus olla, igaüks kurbusest põgeneda, kuni just kurbus ta enesega kaasas ei käi. On aga kord kurbus kellelegi osaks saanud, siis on ta raske kanda, siis on nagu teised kaasinimesed süüdlased, et nad kurbust kaasa ei tunne. Aga tugeva vaimuga inimesed ei tahagi kaasakaebamist; nad armastavad sarnasel korral ennem üksi olla ja üksi tunda, mis neid koormab; neile on iga kaaskurbus vastumeelt, pääliskaudne, otse pahandav. Üks sarnastest inimestest oli ka Maali. Mis puutus tema mehe surm teistesse, et nad seda temaga ühes ahastaksid? Mis puutus tema lesepõli teistesse, et nad seda kahetsedes temale meelde tuletaksid? Mis puutus siis ka see teistesse, et tema maja võla all oli, et see haamri alla pidi langema? Mis see kõik neile korda läks? Tema südamevalu ei võinud nad ju tunda, tema lesepõlve kergitada; tema maja ei võinud või ei tahtnud nad võlast lunastada: mistarvis siis nende üleliigne vaev? Kui Maali sellest oli rääkinud, et ta oksjonist ei pääse, olid need hääd inimesed kaastund-
72
