Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/84

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hinge päikese valgus, üks teine mõte, mis niisama magus oli, kui esimene piinlik. Eesel! naeris ta iseenesele veel korra habemesse ja uinus siis kohe magama.


———————

Teisel päeval lõuna ajal tõi kirjakandja poisikene Maalile järgmise kirja:


Auline proua!

Siin on Teie võlakiri. Teil ei ole tema eest kopikatki vaja maksa. Ka Teie teised võlad, mis mulle teatavad olid, on makstud. Kui Teil, auline proua, enese ja oma lapse tulevik südame pääl on, siis ärge põlake seda andi — ta tuleb kahetsevast südamest. Ma olen Teile lõpmata ülekohut teinud ja ma oleksin nüüd õnnelik, kui tehtud pahast vähegi parandada võiksin. Teie võite uuesti üürilisi võtta, nagu enne, sest juba on selle eest nüüd muretsetud, et oksjon tegemata jääb, — kõik on tasa. Elage õnnelikumalt sellel raskel elujuhtumisel ja unustage minu teost, mis unustada võite.

Kõige austusega
Arnold.“

Ta luges ja pisar langes lugedes kirja pääle. Mis imelikud on ometi inimeste südamed! Eile õhtul oli teda seesama inimene teotanud, oli teda majast ähvardanud välja visata ja täna sai ta temale kõige suuremaks häätegijaks! Mis imelikud on inimeste südamed! Ja imelikud on nad tõesti. Eile oli valu ta hinge nõnda küpsetanud, et ta nuttagi enam ei võinud; ja täna nuttis ta rõõmu pärast: ta oli päästetud. Oh mis imelikud on inimeste südamed!


83