LÜHIDALT: NAIST MA EI VÕTA!
„Kas sul siis tõesti nõu on naist võtta, Kustav?“ „Päris tõesti, Ants!“ „On see su viimne tõsine sõna, sõbrakene?“ „Nii tõsine, kui mitu aamenit iga pühapäev kirikus.“ „Ha, ha, ha! Jookse siis minugi pärast, kangekaelne raudpää, ja lase ennast esimesel hääl päeval abielu ahelatesse panna — aga seda ma ütlen, mulle ära tule kahetsema, kui asi halvaks läheb.“ „Ka seda mitte, kui mul elu õige hää on?“ „Ka seda mitte.“ „Hüva. Aga isameheks või ninameheks tuled mulle ometi, Antsukene?“ „No seda vast õige oleks tarvis! Päris kristlikul vagusal ajal tahad sa lollitembu ära teha ja abielumeheks heita — sina, kellel piimahabetki lõua ümber pole, ja kutsud mind kaasa oma rumalusest osa võtma — mitte koguni, Kustav.“ „Hm — mõtlesin, et sa targem oled ja hääd lõbusat kihlaõhtut ei põlga, — mis teha!“ Kustav ohkas. „Luba mind ometi küsida, kas su pruut ka ilus on?“ küsis Ants. „Kui ingel —“ „Koolitatud?“ „Koolitatud —“ „Rikas?“ Antsu küsimine oli põnev. „Hm — rikas just mitte, aga — ah rikas küll, sest tädi
84
