surmaga, kellel jalg muidugi haua äärel, pärib ta vähemalt kümme tuhat.“ — „No, — siis on pime kukk õige ümmarguse tera leidnud — soovin õnne! — Aga üks küsimus veel, kas ta ka hää on?“ „Hää — kui ingel, ütlen ma juba, ja „ingli“ all mõeldakse häädus ja iludus mõlemad.“ „Jah, jah, tubli loogika — aga mis ma pidin ütlema — sarvenäkikesed ja küünekesed on igal inglil „ingli“ põlves veel varjatud — tee enesele veel klaas punshi!“ „Tänan.“ „Hm, hm, ja, ja,“ ütles Ants. Vaikus. „Ja-jah“, ütles ka Kustav, punshi rüübates.
Nõnda rääkisid sõbrad otse uue aasta õhtul teelaua ääres, uue aasta õhtul, mil kõik suured ja väikesed asjad läbi mõeldakse, vanu mälestatakse ja uusi eluplaanisid tehakse. Poissmeheline majatalitus näis päris poissmehelist nägu isand kohtukirjutaja Ants Sule juures. Laua pääl läbisegi olid raamatud ja kindad, kübarad ja taldrikud, teeklaasid ja paberossiotsad, vast hunnikuke tubaka tuhka siidist kaelalipsu äärel — ma ütlesin, nagu poissmeheline majatalitus kunagi. Nagu öeldud, oli sõber Kustav Tint, raamatupidaja V. kaubakontoris, ümmarguse õnne sarvist kinni hakanud ja — ilus, armas, mahe, magus Maalikene ei tohtinud ju — vanaks jääda. Äiapapa ja äiamamma olid „sirge, ilusa, usina kirjutajaga“ veel ilusamini rahul ja, — nagu öeldud, tütrekene ei tohtinud ju vanaks jääda. Ta oli ju 20 aastat, 2 kuud ja üks päev vana — Jumal hoidku! Muidugi teada, salati „ilusale poisile“ kaks kuud ja üks päev ära — kardetav asi, naisterahva vanadusest rääkida tohtida.
Ants rüüpas ka mõttes oma klaasist — nii-
85
