natukene vana.“ — Sa tood kübara. Üks päev läheb mööda. Ta annab sulle ühe musu ja lausub: „Armsake ae, ma nägin täna N. N. poe aknal ilusa päevavarju — kas oleksid nii hää ja tooksid ta mulle.“ Sa tood päevavarju. — Vast enne oled sa sellega tagasi, kui ta oma palvelause lõpetas. Kaks päeva läheb. Sääl teeb ta sulle korraga kohvilaual pai ja ütleb nii väga, nii väga õrnalt: „Südamekene, kas tead — mu kleit on natukene vanamoodi — proua A.-l nägin ma õige ilusa — ma tahaksin nii väga enesele niisugust!“ Sa mõtled natukene, aga „nii väga“ tuleb sulle meelde, päälegi vaatavad ta silmad nii paludes — oh — sa annad talle kleidiraha. Jälle läheb mõni päev. Ühel parajal tõsisel tujul katsud sa ehk natukene lugeda, või minupärast — inimene ei ela ju üksi armastusest — natukene — luuletada. Sääl tuleb ta tasasel kassisammul sulle kõrvale ja tahab sind kallistada — sa mõtled aga vast praegu, et liiga kallistamine ei sünni — ta tahab sind kallistada, kallistabki ning ütleb: „Mu hää mehekene — homme lähme J. perekonda võõrsile, — sa tead ehk siis, mis tarvis valmistada on; ülehomme on proua N. N. juures pallipidu — oh need rahvas sääl on nii hääd.“ Otsas on korraga su luuleand. Sa teed nii pool-haleda, pool-rõõmsa näo, aga üks musu lepitab sind ja — sa lähed ohates mütsi otsima, et poodi minna J. perekona Elladele ja Belladele kingitusi ostma. Vaevalt oled sa tagasi, sääl näitab ta oma jalga — vabanda — jalakest ja ütleb: „Kallim, alles nüüd tuleb mul meelde, et ma nende kingadega tantsida ei või, sest et nad pigistavad — ole nii hää
87
