ja lase mulle uued teha — kingsepa V. juures. Sääl on küll kallid, aga hääd —.“
„Aga heldekene, see mind vast õieti vaimustab minu ettevõtmises, sest su kirjeldus on omast kohast nii meelitav,“ ütles Kustav. „Tõesti!“ „Nagu ma ütlesin, et —“ „Nagu sa ütlesid, et — kannata natukene, magusam lõpp tuleb alles. Soo! Hääkene küll, nagu ma ütlesin, — seesugune elu ehk veel läheb. Aga hiljem need — lapsed —.“ „Aaa! —“ „Jah, ütle pääle „aaa“. Need lapsed, ütlen ma! Hääkene küll, sa oled kirjutaja. Sa higistad praegu üht protokolli kirjutades. Sääl tuleb üks jõmpsikas „papa, papa“ hüüdes ja tutistab sind habemest. Teine jõngerman kastab seni su pliiatsi otsa tindipotti ja teeb su raamatusse punktisid, mida juurde tulev Ella või Mann oma hääksarvamise järele sõrmekestega laiendab — sa oled otsekui tules.“ „Või kui tules?“ „Kui tules, ütlen ma.“ „Või siis nii hädaohtlikuks teed sina naisega elamise?“ „Mitte hädaohtlikumaks, kui ta on.“ „Siis ma pean küll kohe pulmi tegema hakkama. Sinu õpetuse järele on ta hädaohtlik — just sellepärast ei taha ma enam viivitada.“ „Jookse!“ Ta läks ja teine kahetses oma asjata sõnadekulu.
Paar kuud oli mööda läinud. Ants „Ainukene“, kuidas X. linna neiud teda naiste põlgamise pärast kadedusega nimetasid, istus ahju ees ja soojendas. Ta soojendas, ütlen ma, sest Ants tundis ka külma. Aga õieti ei olnud see küll kellegi soojendamine, sest ahjus sisisevad paar toorest ülejäänud notti. Jah, ohkas Ants, ega puud ise ahju ei tule, neid
88
