meelitavalt mustadel juustel, keeruline juuksesalgukene oli kogemata nii ilusalt sirgele valgele kaelale langenud, sinised silmad vaatasid nii igatsevalt, väike jalakene vaatas nagu juhtumise kaupa uhke ülikonna ääre alt, pahem käsi toetab sohva käsitoele; oma roosilist pääkest käele lastes vaatab ta ihaldaval pilgul enese ette, nagu oleks ta magusa musu andmiseks valmis, mida ta ihaldas.
Sääl kuulukse sammusid eestoas… tema ta saab olema!… Ta tahab teadmata ja ootamata mind leida… olgu see rõõm talle lubatud…
Ja vaade läheb veel mahedamaks, jalakene tuleb riide ääre alt veel enam nähtavale, käekene seab veel kenamalt ootajale nagu vastu.
Uks läheb lahti, keegi astub sisse; südamekene peksab kuuldavalt, palged lähevad punasemaks.
Sammud tulevad tasakesi ja arglikult lähemale… noor naisterahvas laseb silmad kinni vajuda, et oodatava huuli veel magusamalt enese huultel tunda võiks.
„Üks kiri, armuline proua!“ kõlab korraga vana teenija käre hääl. Phuuh, missugune kibe eksitus!… Ta lööb ehmatades silmad lahti ja teeb pahase näo.
Kaval vana tahab aga seda jälle hääks teha. „See on meie härra käest,“ ütleb ta magusa naeratusega, „meie armsa, kalli härra käest…“
Emand Klasing võtab kirja vastu ja teener läheb kikivarbail toast välja.
Jälle ja ikka üks ja seesama lugu:
„Kallis Liina! T. onu tuli täna hommikul siia. Vabandage ja kahetsege minuga ühes, et
94
