Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ehk juhtuval paremal korral ei saa temast mitte seda kõike. Ta ei riku rahu, ei tee paha. Ei ka hääd. Ise pime, elab ta pimedas.

O, õhud õrnad, tähed taevas, ema silmad — hääd vaimud kõik, väikesed hääd tema-vanused seltsimehed, katsuge tuimuse koorest läbi vaadata südamesse, et see lööma ja tundma hakkaks…

Meie teine koolipoiss on keskmine: keskmine on ta tähelepanemine, keskmine ta edasijõudmine. Ta jääb allagi, ta jääb järelegi, aga ta katsub, et rahul oldaks… et nuhelda ei saaks, et ta ise ka seda ei taha. Et vanemaid karta, koolmeistreid. „Läheb kah,“ üteldakse tema töö üle ükskord, teinekord ei öelda midagi, ollakse rahul.

Ta ei hakka hästi, see õppimine. Aga ta vaevab ennast, peab hakkama. Ja ta saab läbi.

Ja kui ta koolis laita saab, ja kes seda ikka kord ei saa, katsub ta selle eest hoida, et seda enam ei sünniks.

„Läheb“, kõik „läheb kah“, ja kui enam hoolt, siis ollakse keskmises…

Ükskord koha pääl, on meie keskmine rahulik inimene: ametnik kusagil väikeses linnas rahuloldava palgaga, täpi päält kordapidaja kõiges oma ametitöös: üks päev teise sarnane, elab aasta aasta pääle nagu kella tikkel seinal: tiksub, et ta üles tõmmatud, et rattad veel läbi ei ole kulunud. Midagi uut ei tule temast seltskonnaelule juurde, sest ta ise on igavesti vana, kindel, olev, äraproovitud elureegel, igav, igapäevane kellatikkel, kes ka siis ikka sedasama tiksub, kui


64