maja ühest otsast ju põleb. Ta põleb ühes, sest uus ei mahu temasse.
Tema elab oma linnakeses.
Temal ei ole vaenlasi, temal ei ole sõpru…
See korralikkude, hästi väljakasvanud lahkete näojoontega poisikene, kena loomulahke näoga on kolmas koolipoiss. Muretus ja kokkukõla kõiges oma olemises, hästi riides, korralikult toidetud, „hää“ ja „väga hää“ kooliheftides ja ka selles veel äraandmatus, alles pääs olevas osas kindlasti etteteadvalt hää või väga hää — mis sääl muretseda siis ehk rahutu olla, ehk eks teiste lugupidamine ja kooliõpetaja häämeel ole ju ka korralikus elukombes: tee nalja või ole tõsine, sünnita lärmigi — ah, see on ju N. N., kes kõik nii hästi mõistab ja kes laituseväärilisse just nii kergesti ei anna: temale seda nii pahaks ei pandagi.
Õigem: tema elulaad on hää, nagu ta õppimine hää, nagu tal hääd vaimuanded on.
Tubli ametnik, aus inimene, mõistusrikas seltskonnaliige, mõistuse-inimene, saab kõrget palka, on kindlasti kas kollane või sinine, ihu ja hingega, veel enam ihu-hingega oma erakonna ajakangelase palav austaja ja kaitseja — ise aga selleks mitte ilmaski. Mõnikord ei mõtlegi ta see olla, teinekord aga — sest tema koht ei luba seda, koht, mil väga, väga hää palk on ja mis ta siis kaotaks…
Neljas on koolmeistrite silmatera. Ta on kõige targem poiss koolis. Ta mõistab kaugelt rohkem kui nõutakse. Temas on ülejõud. Teda peetakse „andeks“. See on nagu iseenesest mõista, et ta kõik teadma peab, mis küsitakse.
65
